Looja lugu

Ühel väikesel Muhu saarel, elas kord pisike tüdruk nimega Marie.

Õnnistatud elama loomade ja looduse keskel, ei puudunud ka merevaade pisikese neiu igapäevaelust. Küll talle meeldis istuda tallis ja sööta peo pealt hobustele vilja või ehitada mererannas looduslikke akvaariume. Kutsudes sinna elama nii erinevaid vetikaid, kui ka pisitillukesi kalu. Vahel kandis ta oma väikeste kätega ranna kaugematest osadest erilisi kive, et akvaariumi elanikud ennast hästi tunneksid.

Päev päevalt kasvas aga pisike neiu suuremaks ja juba üsna pea oli ta ka piisavalt julge, et suuremate lastega natukene kaugemale vette minna. Kentsaka täispuhutava madratsi peal kanti ta madala veega alast pisut kaugemale. Pisike Marie aga kartis veidike ning suure rõõmuga vette hüpata ei soovinud. Kaldalt lehvitas ja hõikas pidevalt murelik ema, kontrollimaks kas lapsukesega on ikka kõik hästi. Ema ju kartis ise ka sügavat vett, aga usaldades suuremaid lapsi lubas ta ka väikesel Mariel kaugemale minna.

Aga ühel päeval juhtus Mariega midagi hirmsat, mis tema väikesesse hinge suure armi jättis. Nimelt oli Marie koos teiste lastega kaasa võetud kaugemasse kohta, kus oli suur suur maja, mille sees oli väga palju erinevaid basseine ja torusid, mida mööda sai liugu lasta. Muidugi oli ka seiklushimulise Marie põnevus ja huvi nii suur, et ta läks isegi suurtele lastele mõeldud kärestikku lustima. Küll aga ei teadnud Marie, mis teda ees ootab. Kuniks ühel hetkel oli ta ülepea vee all – tunne nagu kedagi ei tulegi teda päästma ja ta upub. Tõmbas vett kurku, samal ajal proovis peale kukkuvate suurte inimeste alt välja pääseda… Kui siis ühel hetkel saabus päästev käsi. Marie nuttis nii nagu keegi oleks tema hinge katki teinud.

Juba veel suuremaks kasvades julges Marie ka vahepeal ise natukene kaugemale ja sügavamale minna, kuid mere suursugusus hirmutas teda pisut, sest meenus ka talle koolis nähtud samast Suurest Väinast, kus ta parasjagu oli lõbutsemas käinud, suur suur Maria nimeline Tuura kala.

Koolimajas hirmutas selle suure kala ilmatuma kaugele väljaulatuv pikk ja hirmsana tunduv nina Mariet nii väga, et ta kõndis sellest lausa kaarega mööda. Nii suur! Aga Marie oli veel ju nii pisike. Paljude klassikaaslaste kõrval oli Marie tõepoolest tillukesem.

Aastad läksid mööda. Nüüd olid Marie suved juba hoopistükkis teistsugused. Mängukaaslasteks olid juba suuremad ja julgemad poisid lisaks paarile lemmik tüdrukule. Marie oli teadupoolest juba väikesena üsna seiklushimuline ja ega suuremaks kasvades see osa ka temas hääbunud. Sestap hüppaski Marie koos poistega lausa sadama kai pealt sügavasse vette. Nii, et lained lõid pea kohal kokku! Olgugi, et Marie tegelikult ei osanud päris hästi ujuda ja natuke kartis ka, siis ta tegi seda ikkagi. Ja nii terve suve.

Läks veel mõni aeg mööda kuniks Marie hakkas põnevust otsima filmidest, täpsemalt õudusfilmidest. Oi, kuidas ta neid vaatas. Kõik vaatas ära! Ka need, kus olid kõige-kõige suuremad haikalad! Ei kartnud ta ühtegi kummitust, aga vot, siis juhtus äkki midagi. Ja ühel hetkel avastas Marie, et ta ei taha enam merre minna. Isegi mitte basseinis ei taha enam sügavale minna. Lausa kummalisel kombel järsku kartis ta vett ja sügavat vett lausa paaniliselt.

Ei andnud elu talle armu ja nii tundis Marie lisaks hirmule ka korduvat südamevalu kui kallid Printsid kärnkonnadeks osutusid. Prints printsi järel tekkis Mariel juurde erinevaid hirmusid, millest ta varem midagi ei teadnud. Kuniks ühel päeval hõljus tema peas küsimus: ,,Milleks see kõik? ‘’ Mitte miski ei läinud enam hästi. Õnnetused tabasid isegi füüsiliselt igal võimalikul hetkel kuniks Marie oli ühe aasta jooksul kogenud nii erinevaid avariisi kui ka tugevaid allergilisi reaktsioone, mis igapäevaelust selle viimasegi sära võtsid.

Aga ühel päeval juhtus ime.

Marie kuulis kedagi justkui oma kõrvu sosistamas lauseid: ,, Kallis, sinu hirmude ja valude taga on sinu kõige suuremad kingitused. Sa oled tugev ja julge! Kingitused ootavad sind! ‘’

Algul mõistmata hääle päritolu, hakkas Marie väga tihti mõtlema selle peale kuidas see kõik peaks loogiline olema ? Ei tundunud talle need laused veel arusaadavad. Küll, aga oli tema huvi järsku tohutu suureks kasvanud ja lootus endast märku andnud. Niisiis, oligi Marie ühel hetkel vastu võtnud hulljulge otsuse ja olenemata suurest hirmus läks ta vabasukeldumise trenni. Et ka temast saaks ühel päeval Merineitsi.

Aga oh, seda häda, kui isegi basseini ääres istumine nii hirmuäratav tundus ja isegi dušši all pea pesemine nii ebamugav paistis. Marie lootus saada Merineitsiks tundus järsku nii võimatuna näiv. Aga ta oli südikas noor naine ja ta jätkas. Läbi hirmu, läbi nutu, läbi printsi lahkumise ja lootusetuse tunde- ikka ta jätkas. Vahepeal puhkas ja, siis jätkas taas. Nähes juba väikeseid edusamme otsustas Marie ka sukeldumiskursustele minna. Ja taaskord tabas ta end korduvatest paanika- ja nutuhoogudest. Nuttis, siis jälle tõusis püsti, pühkis oma suured krokodillipisarad, tegi endale pai ja proovis uuesti.

Käis erinevate teadjate juures ja luges jutustusi kuidas imed võimalikuks saavad. Ja kasvas ka tema usk ja lootus sellega nii suureks, et ühel päeval oli tehtud sukeldumise kursus ja nüüd avastas ta end suure-suure reisikohvriga raudlinnu peale minemas. Vägevat ja iidset Egiptust uurima. Ja mitte lihtsalt mööda maismaad seiklema, vaid just otsima seda müstilist Vetevana ja imelist korallide kuningriiki.

Ja kuigi ka seal oli alguses natukene kõhe, siis ühel hetkel tundiski Marie end nagu Merineitsi. Nagu oleks koju jõudnud – enda Kuningriiki, kus kõik on nii ilus ja värviline. Nii müstiline ja samal ajal nii lihtne. Milline imeline harmoonia ja sümbioos kõigi elanike vahel. Kõik justkui on teretulnud ja hoitud. Ja Marie armus. Armus jäägitult ja nii sügavalt, et isegi mitte ükski Prints ei olnud teda siiani end nii õnnelikuna tundma pannud, kui see siin.

Räägitakse, et Marie mitte ainult ei avastanud oma väge Merineitsina, vaid temast sai ka tänu sellele teekonnale väga julge sõdalane ja armastaja. Ta ei kohku enam hirmude ees ja aitab ka teistel saada sama tugevaks ja julgeks.

Lood räägivad, et Marie seikleb korallses Kuningriigis siiani ja ootab suure elevusega ka nende graatsiliste ja väga intelligentsete haidega kohtumist, kellest need hirmsad õudusfilmid olid nii koleda vormi loonud. Hingelt ja olemuselt, aga nii ilusad. Tugevad, aga mitte pahatahtlikud.

Ja mine sa tea. Kui sinagi võtad ette selle imepärase teekonna, siis ehk õnnestub sinulgi korallses Kuningriigis Mariega kohtuda.

Me võime seda nimetada muinasjutuks, aga samal ajal ka elulooks. Olgu see sinu teekonnal üheks lootuse ja usu allikaks.